Rahvariided

 Põhja-, Lõuna-, Lääne-Eesti ja saared

Põhja-Eesti

Praegune Harjumaa, Järvamaa, Virumaa ja osalt Raplamaa.
 Rõivastu oli see piirkond suhteliselt ühtlane, samas aldis linnamoelt uuendusi vastu võtma.
 Naiste rõivastuse põhiosad 19. sajandi keskpaiku: särk, käised, triibuseelik, vöö, põll ja tanu. Hiljem lisandusid kaapotkleit ja pottmüts. Kõige iseloomulukumaks erijooneks oli naistel varrukateta särk ja selle peal kantavad käised.
 Meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik, potisinine värv villastel rõivastel.

Lõuna-Eesti
Praegune Viljandimaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Põlvamaa, Võrumaa ja Valgamaa.
  Kui Põhja-Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa rõivastel on palju ühiseid jooni, siis Mulgi ja Setumaa rahvarõivad on teistest erinevad.
Lõuna-Eesti naise rõivastuse põhiosad 19. sajandil: varrukatega särk, seelik, vöö, põll, tanu, kampsun või liistik, õlakate - sõba.
Enamikus Lõuna-Eesti kihelkondades kanti triibuseelikud.
  Nii liistikul kui kampsunil võis olla alumine osa rühmiti volditud.
  Paljude Lõuna-Eesti naisterõivaste lisandiks on piklikust villasest riidetükist õlakate - sõba.
  Varasemal perioodil kanti seda ka mujal Eestis, aga Lõuna-Eesti säilis selle kandmise komme kõige kauem.
  Abielunaise peakate - tanu õmmeldi valgest linasest või puuvillasest riidest.
Lääne-Eesti
Praegune Läänemaa, osa Pärnumaast, osa Raplamaast, Kihnu saar.
  Naiste rõivastuse põhiosad: särk, seelik, vöö, kampsun või liistik, õlarätt,põll ja tanu.
  Selles piirkonnas on kõige lihtsamini ära tuntavad Lihula ja Kribala 20. sajandi alguse rahvarõivad, seda just ruuduliste või ühevärviliste punaste tikitud seelikute tõttu. Laiemalt oli siiski levinud triibuseelik. Naised kandsid pikkade varrukatega  särki, palju kasutati ristpistetikandit. Kampsuni kõrval kandsid naised ka liistikut ja õlarätti.
  Triibuseeliku alläärde õmmeldi kardpaelu või villane punane kaleviriba. Põll kuulus ainult abielunaise rõivastusse. Ohtralt  kanti ehteid- sõlgi, helmeid ja kaelarahasid.
  Mehed kandsid põlvpükse ja pruuni või musta vatti, mille hõlmade ääres olid punasest kaarusnöörist kaunistused.  
  Meeste kuue värv erines piirkonniti- Põhja-Eesti ja Lääne-maal oli see näiteks potisinine.
Saared
Praegune Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa ja Vormsi.
 Saared olid kultuurilised arengu poolest hoopis teistsuguses seisundis kui mandri-Eesti.
  Mehed tõid kaugetelt merereisidelt kaasa poekaupa, rõivamoodi mõjutasid ka mitmetes piirkondades elavad rootslased.
Saarte külades asetsesid talud üksteisele väga lähestikku.
  Seetõttu oli ka külanaiste omavaheline suhtlemine aktiivsem ning võimalus üksteise kätetööd  imetleda ja oskusi edasi arendada suurem.
  Kuigi saareelanike rahvarõivastes on ka mõningaid ühisjooni, erinevad need üksteisest siiski sedavõrd, et neid peab eraldi vaatlema.
Kihnu saar on kultuurili seisukohalt eriline paik, kus on säilinud ehe rahvuslik käsitöö ja kombestik. Vanasti tehti Kihnus kõik riided ise. Villase kördi ette trükkiti sitsist põll ja pähe pandi samast materjalist rätt. Peagi taandus abielunaise peakate tikkitud tanu- täielikult. Seejärel asendusid käusõd(käised) ehk lühike kahar pluus, peene mustrilise sitsiriidest jakiga. Kihnlaste jalanõud on tänaseni pastlad.
 Tänaseni on Kihnu riietest säilinud kört ehk seelik, mille triipude värv sõltus meeleolust ja kandja east. Kui naine vananeb muutuvad kördi värvid tumedamaks, lesed kannavad päris musta körti mille all ääres on punane pael. Sellist körti kanti ka leinamisel. Kihnus räägitakse ka vana sõna, et punane pael kaitseb katku eest.Kihnu mehed ei kanna enamasti üldse rahvariideid, vaid panevad vahel harva pidudele troi selga. 
 Kihnlastele meeldib kanda must valgeid labakuid. Igas peres oli oma muster nii teati, kes oma kinda kaotanud oli ja see tagastati sinna perre, kus oli see muster pärit.
Saaremaal olid oma rahvariided nii naistel kui meestel. Naiste rõivastuse hulka kuulus: särk, seelik või pihaga seelik, vöö, kampsun või liistik, õlarätt, põll ja tanu. Paljud Saaremaa seelikud olid põikitriibulised. Seelikute eripäraks oli ka see, et neid ei olnud volditud, vaid neid oli kurrutatud. Väga omanäolised ja uhked olid naiste tanud ja mütsid. Varem kui mujal asendati saartel pastlad kingadega.
Muhu naised hoiavad  oma värvirikkaid rahvarõivaid au sees ja kannavad neid pidulikel sündmustel vahet praegugi. Muhu rõivaste üheks kaunistusmotiiviks on niinimetatud muhumänd- geomeetriline orament, mi kujutab endast korrapärast kaheksanurka. See on keskajast pärit maagiline õnnemärk.
 Selliseid motiive tikiti ristpistes särkidele, põlledele ja tanudele, kooti kinnastesse ja kampsunitesse. Eriti tuntud on villaste lõngadega tikitud hääbepistes muhu lilltikand. Algselt must, siis aga punakaspruun seelik muutus aja jooksul oranžiks ja 20. sajandi algul kärtskollaseks, mille ääres oli tikitud ääris ehk ai.
 Uhked olid muhus pruudipõll ja tanu. Muhu naised kandsid peas laevukese kujulist tikitud tanu. Pastelde asemel hakati kandma sussi moodi riidest jalanõusid- pätte. Pättid muutusid 20. sajandi algul pidulikeks kingadeks, sest neid hakati kaunistama tikandiga.